Vanuatu

Oma reisidel on raamatu autor Lembe Mõttus rappunud kanabussis Guatemala kõrgmäestikus, veetnud mitu päeva Sahara kõrbes beduiinitelgis, säilitanud külma närvi, kui relvastatud politsei ta Mehhiko ööbussist välja ajas, püüdnud Belize’is maffiabossi käest kasudega raha vahetada, kannatanud kolmteist ööd India rongis prussakarünnakute all ja pääsenud eluga Paapua Uus-Guinea metsikute hõimude juurest.

Seekord tõmbab ta koos hea sõbraga seljakoti selga, et võtta sihikule Vanuatu – väike saareriik Vaikse ookeani lõunaosas, kuhu reisides saab ajas paar sajandit tagasi minna, tundmata hirmu, et sind serveeritakse lihatükina maguskartuli kõrvale. See on maa, kus ajal pole mingit tähtsust, kus saab täide viia oma metsikus looduses ellujäämise fantaasiad, kus vulkaanid sülitavad väävlit, hõimud tantsivad maa peale tagasi esivanemate vaime ning hakkama tuleb saada ilma elektri ja kraaniveeta. Kalalootsikus, kastiautos või jala reisitakse ühest külast ja kavabaarist teise, et õppida tundma Vanuatu väikeste saarte elu ja sealseid värvikaid inimesi, kes kõik nagu ühest suust väidavad, et nemad ongi kõige õnnelikum rahvas Maa peal.