Kasvasin Pärnus ja poistega puu otsas, nagu mu vanaema tavatses öelda.

Maailmas on mulle kõige tähtsamad mu pere ja sõbrad. Töö tuleb alati pärast neid.

Olen alati aus ja liiga otsekohese ütlemisega, mis paljudele ei meeldi.

Mulle ei meeldi rumalus. Kunagi neljandas klassis käisin näiteringis ja kodus oli vaja välja mõelda, mida siin elus kõige rohkem vihkad. Kõik siis rääkisid, et matemaatikatundi ja käsitööõpetajat ja mina piiksusin vaikselt, et inimlikku rumalust...

Armastan maailmas ringi rännata, sest tahan näha, kuidas inimesed, kes me kõik oleme ühesuguste murede ja rõõmudega, eri kultuuridesse ja erisugustesse loodusoludesse paigutuvad. Seepärast otsin seda mis päris ja mitte seda, mida turistidele näidata tahetakse. Peesitamine viietärnihotellis pole minu meelest reisimine, vaid oma elustiili või unelmate elustiili ülekandmine teise riiki. Mugavused ei huvita ega käivita mind. Sellised reisid, nagu meie käime, on seotud odava elamise, kohalike tagatoa kõrtside ja õhtuks määrdunud riietega.

Ma armastan kohti keset eimiskit, riike, kuhu tavaliselt ei reisita, kohti, kus kedagi pole, aga maastik on fenomenaalne. Ekstreemsemad riigid: Paapua Uus Guinea, Vanuatu, Saalomoni saared, India, Myanmar, Belize, Guatemala, Mehhiko, Kuuba. Neist minu jaoks raskeim ja šokeerivaim – India. Tahtsin sealt põgeneda ja elus esimest korda olin õnnelik, kui lennuk rattad stardirajalt tõstis. Nüüd kisub tagasi. Maagiline riik. Minu armastus – Vanuatu.  Kui peaksin kusagile teise riiki kolima, siis oleks see Vanuatu. Suurlinnad mulle üldiselt ei istu, aga Havannasse ja Tel Avivi läheks iga kell tagasi. Igal suvel korra kindlasti – Kreeka väikesed saared. Alati 1001 ööd – Maroko. Ja siis riburada teisi riike. Pole käinud Ameerikas – ei tõmba lihtsalt.Tahan minna Tiibetisse.

Ülihea kõhutunne määrab selle, kuhu reisin. See on siiani mu suurim täpsem ja kindlam abimees reisides ja reiside planeerimisel.

Sõbrad ütlevad, et olen punaste juustega nagu Pipi ja mulle meeldib pipilikke hullusi teha.... ka kreisides kohtades ringirändamise näol.

Millal hakkasid raamatuid kirjutama?

Kirjutada meeldis mulle juba lapsepõlves, aga sahtlisse pole ma kunagi kirjutanud. Ka ei ole ma päevikut pidanud.

Mis Sulle kirjutamise juures meeldib?

 Mulle meeldib, et piire pole. Sa võid end täiesti vabaks lasta ja jutustada oma lugu. Raamat on ainus kindel vahend, et keegi kuulab ja elab kaasa. Seltskondades tahetakse tavaliselt ise rääkida, kedagi teist õieti kuulamata.

Millised lasteraamatud olid lapsepõlves Sinu enda lemmikud?

Seiklusjutud, põnevikud ja lõbusad raamatud. Toon mõned näited:

Astrid Lindgreni teostest selles järjekorras: „Pipi Pikksukk”, „Väikevend ja Karlsson katuselt”, „Kalle Blomkvist”, „Hulkur Rasmus”, „Bullerby lapsed”.

Mark Twain „Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused”.

Alexandre Dumas „Kolm musketäri”.

Neid sai loetud kordi ja kordi.

Kui suur roll on raamatutel Sinu elus?

Raamatud kujundavad maailmapilti, annavad teadmisi, loovad emotsioone või peletavad lihtsalt igavust. Loomulikult on raamatutel elus väga suur roll. Loen palju ja varem suhteliselt valikuta. Nüüd on ajaga kitsas ja lugemist peab hoolega valima.